chill and destroy

laupäev, 7. veebruar, heubach, palju rahvast, megakorras, aga megajääs ja kõva park, mis oli võistluseks täiesti ümber ehitatud ja palju parem kui kunagi varem! Mu esimene välismaa võistlus ikkagi :), tore oli see, et ma ei olnud võrreldes saksa tüdrukutega üldsegi mitte kehvem! esimene run tuli mul megahästi välja. kõigepealt up-rail, üks hüpe, seal tegin nosecrabi siis kinked box, ma ei tea, kuidas selle nimi võiks täpselt olla, mis ma tegin, aga äkki bs boardslide ja switch 180 välja, siis tuli big air, sellega läks nüüd natuke pahasti sellessuhtes, et enne võistlus sai teha ainult ühe proovihüppe ja siis jäi hoog veidike väikeseks, et noh napilt lendasin maandumisse välja. võistluse ajal läksin siis suurema hooga(omaarust mitte küll mingi väga palju suuremaga), aga nii palju oli ta siiski suurem(võib-olla ma tõukasin ka veits rohkem, ma ei tea), aga ma igastahes lendasin nii räigelt üle maandumise ja suhtkoht põhja, nii et mu põlv läks veits õige koha pealt välja, aga sellegipoolest ma suutsin selle ära maanduda, tunne oli küll selline, et ma ei jõuagi kunagi tagasi maa peale, aga siiski ja peale seda sõitsin veel wall'i ja siis oli kõik kah, sellessuhtes, et siis ma ei suutnud enam seista ja sain ski-dooga arstimajja sõita, kus oli üks tore arstitädi, kes vaatas mu põlve üle, sidus kinni ja andis valuvaigistit koos koti jääkuubikutega:) ja siis ma veetsin kuni võistluse lõpuni seal pingi peal koos oma kuubikutega hästi aega

Kurb oli küll, et ma suutsin end kohe esimesel sõidul katki teha, aga sellegipoolest läks megahästi, sest ma sain punkte kokku ühe runi eest nii palju, et ma sain ikkagi kokkuvõttes II koha! ja selle eest jope ja pusa :)

üldiselt ma arvan, et sakslased on päris osavad!

õhtul oli afterparty, äge! ja öö veetsime mäe otsas majakeses, ehk et eriti luks värk, hommikul teed silmad lahti, sõidad lauaga mäest alla kohvi jooma(mina pidin küll kahjuks ski-dooga leppima), aga sellegipoolest oli tore!

täna hommikul käisime siis traumakas(arstid on palju sõbralikumad kui eesti traumakas:)).päris hämmingus olid, kui mu jalgu nägid(mõlemad alates põlvedest alla poole paistes ja tumesinised, aga see kõik on kõikide nädalavahetuste kukkumised kokku, mitte ainult seekordne), no ja röntgenis pildistati siis mind igatpidi läbi ja lõpuks peale kolme tunnist ootamist kutsus arst mu lõpuks uuesti boksi, istusin siis maha rahulikult, tegi röntgenipildid arvutis lahtis, ei öelnud mulle ühtegi sõna ja vaatas neid pilte järjest kõiki mitu mitu korda kuskil 15 minutit läbi, sõnagi lausumata(no kas ma olin lõpuks närvis ka või jah?) ja siis ütles, et ei ole õnneks midagi murdunud, aga seis ei ole ikkagi väga kiita ja kirjutas mulle seitse !!! karpi rohtusid. wow! head isu!

nüüd ma istun rahulikult jalad laua peal ja jõuan 20. veebruar loodetavasti liikuvate põlvedega eestisse :)

tsau!